Täis pealehakkamist ja tarmu
lehm ajas aasal taga parmu.
Küll hüüdis parm: «Oh anna armu!»,
kuid lehm ei hellitanud parmu, v
aid sõraga ja sabaga
ta püüdis teda tabada.
Seal mõtles meeleheitel parm:
«Miks on mu saatus küll nii karm?
Miks rinnust mul ei lahku ehm?
Miks kannult mul ei lahku lehm?»
