Kord vanker sõitis mürinaga, tal keerles tolmusaba taga. Kuid hobust polnud vankril ees, vaid hoopis keegi veider mees, kel, paistis, oli vägev ramm ja rõõmsameelne traavisamm. Kõik rakmed olid ümber tal ja rauadki vist olid all. Kuid hobune, näe, vankris istus ja muheledes piipu kiskus. Ta oli üliväga rahul, et polnud väsinud ja vahul.